Ansambel Vannamuudu õnnistas Benita hooldekodu
Kui Ülle Vannamuudu proovi jõudis, oli tegevuskava juba paigas. Muuhulgas ka esinemine Benitas.
Uurisin siis omaette järgi, mida tähendab Benita. Selgus, et katalaani (Hispaania parempoolne osa) keeles õnnistatud. Benita kodust kui eliithooldekodust Keilas olin muidugi kuulnud ja tean sedagi, et mu kolleegi tütar on seal töötanud. Ansamblikaaslastelt kuulsin, et mõned ansambliliikmed on seal juba paar korda esinemas käinud Vannamuuduga. Selgus ka, et kunagine tuntud muusikategelane Sale Vare, kes ka Vannamuudu ansamblit juhendanud, on Benita kodus elanud ja seetõttu ka meie ansambel sinna varem esinema on sattunud.
Sel aastal läks nii, et meid kutsuti esinema just tähtsa päeva, Eesti taasiseseisvumispäeva, puhul. 18. augusti hommikul asusime Võru vallamaja juurest teele. Ees ootas Paldiski, kuhu oli plaanis minna sööma ja ekskursioonile. Sõime maitsvat lõunasuppi ajaloohõngulises toidukohas tavernis Peetri Toll, kus püütakse külastajatele luua Põhjasõja järgset hõngu. Oli ju hoone olnud Tsaari Venemaa tollikontori hoone. Lõunasöögile lisasid vürtsi ka hoones olev vanade relvade-mõõkade näitus ning ettekandja-giidi kunstnikust mehe huvitava käekirjaga maalid muuseumitoa seintel. Tundsin ühelt maalilt kohe ära meie giidi vanaaegses riietuses, Eesti Vabariigi presidentidest rääkimata.
Baariletist sai kaasa osta meeneid ja ka raamatuid. Naljakad juhtumised ja kõrtsilood ning endisaegsete Paldiski inimeste elulood kaante vahel said mitmetel kaasa ostetud. Edasi kohtusime ägeda giidi õpetaja Riinaga, kes viis meid Pakri poolsaare tippu ja Paldiski linna. Oma mahlaka jutuga tutvustas ta meile Paldiski ajalugu ja tänapäeva elu-olu. Vaatasime üle Pakri vana ja uue tuletorni ning Paldiskis elanud Amandus Adamsoni kuju "Laeva viimne ohe" koopia, mille loomise ja asukoha kohta on mitmeid vastakaid arvamusi. Igatahes on kuju vahetanud oma asukohta Paldiski kesklinnast mere äärde. Mööda sõites põikasime ka sadama-alale, kust paistis allesjäänud nukake iidsest merekindlusest. Rääkimata ei saanud jätta baškiiride rahvusluuletajast Salavat Julajevist seoses Paldiski ajalooga ja sõites temanimelisel teel.
Pakri värskest mereõhust tagasi Paldiskisse jõudnud, külastasime ühe poja poolt vanematele pühendatud uut Radoneesi õigeusu kirikut. Ilus, korras uus puukirik, kus laulsime ka "Las jääda rõõm su hinge", mis tõi giidile vee silma. Võru Kreutzwaldi pargis
asuva Lauluisa monumendi autori Amandus Adamsoni ateljeed nägime aia tagant, kuna esmaspäeviti on muuseum suletud. Õues on näha ka II maailmasõja ajal pommitabamuse saanud elumaja treppi ja vundamenti.
Paldiskist asusime Keila joa poole teele. Ei saa märkimata jätta Erja tutvumist parkimisplatsil kohaliku kutiga, kes kinkis Erjale mängukoera, kelle nimeks sai mäletamist mööda Pontu.
Ehkki Keila joal oli üks kui teine käinud ja ei näidanud üles mingit huvi, said aktiivsemad loodusenautlejad siiski bussist väljuda ja mittekäinuid kaasates joa poole suunduda, leides üles õige teeotsa otse joale. Lossiväravad olid suletud, jälle esmaspäeva tõttu. Lõpuks jõudis ka meie buss lähima parklani ja kõik said nautida Keila joa kohinat, päikesepaistet ja pargi ilu. Julgemad ületasid ka rippsilla. Teel oma ööbimiskohta Kloogaranna puhkekülla tegime peatuse Treppojal ja käisime ojavoolu vaatamas. Vesi langes nagu astmelt astmele ja jalutuskäik oja ääres mõjus kosutavalt.
Puhkekompleksis seadsime end sisse meie villa-tüüpi majas ning sõime maitsva õhtusöögi kõrvalasuvas sööklamajas. Kuna tegemist on Kloogaga, peab ju meri lähedal olema. Väikesed juhtnöörid perenaiselt ja juba olime grupiti teel merd avastama. Muidugi oli Veevil plaan ujuma minna ja minagi tahtsin jalad tervendavasse merevette panna. Kõigepealt viis korralik laudtee luitemägedele ja siis kuuldus lainte loksumist ja oodatud meri laksus me ees. Veevile omaselt oligi ta hetke pärast juba ujumas ja minagi tundsin jalgades mere värskendavat mõju, ehkki vesi tundus ikka päris jahe. Seda enam oli kosutav pärast suplust ja jalutuskäiku köetud saunas käia. Kapell juba mängis ja lähedalt Paldiskist oli lisandunud viiulivirtuoos, kellele ka akordionimäng võõras polnud. Nii möödus õhtu muusika saatel ja lauldes. Erja kui tuntud peoõhtute läbiviija organiseeris ka meeleolukaid mänge. Järgmisel hommikul sõime maitsvat hommikueinet ja mitmeidki kutsus jälle meri. Metsa alt korjati maitsvaid mustikaid. Enne lahkumist saime komplimendi Kloogranna puhkeküla perenaiselt, et oleme olnud senimaani kõige vanemad külalised.
Tuli meelde oma reisieesmärk - esinemine Benita kodus. Seega, läbida tuli ansambliproov, mis kulges edukalt. Pakkisime end jälle bussi ning suundusime hooldekodusse. Meid võeti sõbralikult vastu ja võis alata kontsert Benita kodu elanikele ja personalile Eesti taasiseseisvumispäeva puhul. Kontserdi kava ja esitus olid meeleolukad ja teenisid kuulajatelt meeldiva aplausi. Peale kontserti saime suhelda publikuga ja selgus, et õige mitu hooldekodu elanikku olid Võrumaalt pärit. Lauldi kaasa ka Võrumaa laulu. Peale kontserti pakuti meile kringlit ja kohvi ning saime ringi vaadata hotelli-tüüpi hooldekodus ja õues ilusalt hooldatud ümbruses. Seejärel võis kodutee alata. Tervelt kaks päeva oli meid saatnud ilus ilm päikesega, kuid Keila saatis meid koduteele vihmaga, aga siis olime juba bussis. Olge te tänatud, juhtivad jõud - Endla, Erja, Lilia, Väino ja kutsujad Benita kodust!
Oli kena ja kosutav reis heade reisikaaslastega. Meie tänu kuulub ka Võru vallavalitsusele, kes sponsoreeris meie reisi.
Ülle Sok
Vannamuudu liige
